Blogi > Jungiaanlik analüüs > Kultuur > Loodus > Muusika > Sümbol > Sünkroonsus > Uni

Sting ja Jung

Neil päevil 30 aasta eest ilmus Briti muusiku Stingi esimene sooloalbum nimega “The Dream of the Blue Turtles” ehk “Unenägu sinistest kilpkonnadest”. Stingi on palju pinnitud albumi kummalise pealkirja osas ja ta on selgitanud, et inspiratsioon pärines tõepoolest konkreetsest unenäost. Tol eluperioodil käis Sting jungiaanliku analüütiku juures ja oli sellest piisavalt vaimustuses, et vastata 1987.a 36-aastasena ühes intervjuus oma edasiste plaanide kohta – “Ma ei taha olla pop-staar terve elu. Mulle täitsa meeldiks olla kiilanev ja ümar 40ndais-50ndais jungiaanlik analüütik.” Paraku, jah, selleni ei ole Sting jõudnud, küll aga võime tema sümbolikäsitlusvõimest aimu saada sellesama kilpkonna-unenäo näitel.
Vastates ajakirja “Spin” (7/85) küsimusele siniste kilpkonnade kohta, ütles ta järgmist: “Ritz’i esinemiste proovinädalal nägin und sellest, kuidas olin oma kodus Hampshire’s ja vaatasin aknast välja suurde müüriga ümbritsetud aeda, nagu mul seal maja taga on – igati korras lillepeenarde ja rohelusega. Järsku ilmusid seinas olevast august välja suured, agressiivsed macho-kilpkonnad – üsna purjus ja sinist värvi. Nad hakkasid tegema tagurpidi saltosid ja muud akrobaatikat, hävitades selle protsessi käigus täielikult mu aia. Igatahes, kuidagi ma seal seda kummalist vaatemängu nautisin ning unenägu oli nii tugev, et ma mäletasin seda ärgates täiuslikult – nii hästi, et see sai osaks “moolokist”, mille purustava energia abil sai plaat lõpuni salvestatud. Olles läbinud jungiaanliku analüüsi, olen õppinud oma unenägusid tõlgendama. Carl Jung uskus, et unenäod on uksed meie psüühe sügavaimatesse osadesse. Minu jaoks on kilpkonnad alateadvuse sümboliks, nad elavad mere põhjas, täis realiseerimata potentsiaali, väga jungiaanlikud oma tähenduselt. Näen unenägusid, kus ma loon kõige uskumatumat muusikat, Mozarti-sarnast muusikat, mida ma teadlikult kirjutada ei oskaks. Ja ometi – ma kirjutan, ning see on tõeline. Nii et selle albumiga soovisin ma hävitada mitmeid eelarvamusi ja eeldusi ning teha midagi häirivalt uut. Ja need kilpkonnad, need muusikud, olid seal, et mind aidata. Ja nad aitasidki.” Los Angeles News’ile (6/85) antud intervjuus selgitas ta – “Neli sinist kilpkonna on neli muusikut mu bändis. Nad on hea sümbol: kilpkonn on olend, kes elab nii meres kui sellest väljas. Meri sümboliseerib hästi alateadvust. Mulle tundub, et mustanahalised inimesed on alateadvusele lähemal ning sinine on jazzmuusikutele hea värv. Oma tegevusega hävitavad nad minu turvalist valemit, mu turvalist tagaõue. Nad lammutavad seda turvalisust, seda vormeliks muudetud lihtsat lahendust, mis iseloomustab Police’i salvestusi. Maa üleskündmine on see, mida teeb põllumees, kes tahab, et see oleks järgmisel aastal viljakas. See on nii mitmelgi moel “tugevdav” (confirming) unenägu. Jah, see on hirmutav ja dramaatiline, kuid lõpptulemusena tasub see end ära.” Ja samas täiendab ta – “Järsku tekib seina suur auk ning sellest väljuvad neli massiivset, eelajaloolist kilpkonna pikkade, soomuseliste kaeladega. Nad on väga macho’d, atleetlikud ja joobnud iseenese mehelikkusest. Nad hakkavad tegema tagurpidi saltosid ja kukerpalle, mille käigus hävitavad mu aia, lihtsalt paiskavad segi. Unenäos vaatan ma seda etendust ning selle asemel, et olla vihane, ma naeran. Ärkasin naerdes.”
Veel enam kui kakskümmend aastat hiljem mäletas Sting seda unenägu nii (‘Lyrics’, 10/2007): “Albumi pealkiri pärineb unenäost, mis äratas mind mu esimesel ööl Barbadosel. Nägin, et istusin oma Hampsteadi kodu majataguse aia müüride vahel sirelipuu all, korralikult hooldatud murul, ümbritsetuna kaunitest roosipõõsastest. Järsku plahvatasid tellised müüris otse aeda ning ümber pöörates nägin pimedusest ilmumas hiiglasliku kilpkonna pead. Talle järgnes neli või viis teist kilpkonna. Nad polnud mitte ainult mehemõõtu, vaid lisaks sinised ning neil oli meeletult, dzässilikult “cool”, hooletu ja kartmatu aura (“immensely cool, like hepcats, insouciant and fearless”). Nad ei teinud mulle viga, kuid asusid peaaegu nagu juhusliku vägivaldsusega hävitama mu peent inglise aeda, kaevama oma küünistega üles muru, järama roosipõõsaid, rammima sirelipuud. Täielik häving.”
Nii nagu Sting aimas, tõi suunamuutus, mida kilpkonnad tema jaoks sümboliseerisid, edu – tema esimest sooloplaati osteti rekordilise kiirusega ning sellelt pärinevad mitmed erilised lood, nagu näiteks “Russians”, mille külma sõja aegne sõnum on paraku aktuaalne tänagi:https://www.youtube.com/watch?v=wHylQRVN2Qs Instrumentaalset nimilugu ennast saab kuulata siin: https://www.youtube.com/watch?v=RfRCnA0-u7E
Tasub samas märkida, et see plaat polnud esimene jungiaanlike mõjutuste näide Stingi loomingus – tegelikult oli ka tema eelnev, viimane plaat Police’i koosseisus paljus C. G. Jungi kontseptidest suunatud, nagu reedab ka selle pealkiri “Synchronicity”. Jungiaanlikke jälgi on nähtud ka tema kolmandas sooloalbumis “The Soul Cages” (eeskätt lugudes “When the Angels Fall” ja “All This Time”), mis on kantud isa surmale järgnenud emotsioonidest.

Illustratsiooniks ei ole küll võimalik pakkuda Stingi unedes ilmunud isaseid kilpkonni, vaid hoopis kunstnike kollektiivi “Cracking Art Group” emaseid merekilpkonni, nii nagu need on välja pandud Galleria Ca’ d’Oro’s. Cracking Art Group loob eredast ümbertehtud plastist (sisuliselt veepudelitest) erilise töötlusmeetodiga hiiglaslikke loomi, pööramaks tähelepanu keskkonna kahjustamisele süsteetiliste materjalidega. Keskkonnasõbralikkus on aga just midagi sellist, mida pidada au sees täna – rahvusvahelisel kilpkonnade päeval.

Comments are closed.

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.