Blogi > James Hollis > Surm > Transformatsioon > Vari

Kummitused saadavad meid seni, kuni me nendega ei suhtle

Läbi teadaoleva ajaloo on inimesed uskunud vaimudesse, deemonitesse, inglitesse ja teistesse vaimolenditesse. Meie eelkäijate jaoks on piirid nähtamatu ja nähtava maailma vahel olnud hägusad. Kuigi me tänapäeva teaduslikkusele pretendeerivas maailmakäsitluses oleme vaimud ja kummitused pagendanud eksiili, elavad nad meis ja meie seas edasi nagu Patrick Swayze poolt kehastatud Sam filmis “Ghost”. Ja nagu Samil, on ka teistel kummitustel sõnum, mida on vajalik kuulata. Tänane postitus tähistab filmi “Ghost” esilinastumist 13. juulil 1990 ehk siis täpselt 25 aastat tagasi. Lühidalt kokku võttes on see film sellest, kuidas surma saanud kallim kaitses vaimuna oma armastatut ning kontakteerus reaalse maailmaga nii, et armastatu pääses ohust ning pahalased said oma palga.

James Hollis, raamatus “Hauntings: Dispelling the Ghosts Who Run Our Lives”, räägib sellest, kuidas me kõik elame koos kummitustega. Meid kummitavad rääkimata lood, saladused, elamata elud, süütunded valede otsuste pärast. Kui me neid kummitusi ei teadvusta, on nad autonoomsed ja sekkuvad meie ellu väljaspoolt. Minevik ei ole minevik vaid elab meiega siin ja praegu. Teadvustamata olevik on lugu, mis jutustab iseennast ikka ja jälle ning mis jätab jälje meie eluloos.

Meid kummitavad otsused, mis on minevikus tehtud või tegemata jäetud, süü nende otsuste pärast. Kuigi võime tunda süüd teeb meist potentsiaalselt moraalsed inimesed, on süütunde raskus sageli halvav. Paljud meie käitumised, teadlikud ja ebateadlikud, on sageli kantud süütundest, häbist, ärevusest ja muudest hingelõhkuvatest jõududest. Süütunne avaldub meie elus peamiselt kolmel viisil: vältimises, ülekompenseerimises või enesesabotaažis. Süütunne seob meid minevikuga ning ärevus seob meid teadmata tulevikuga. Nii ei ole meil võimalust olla ja elada olevikus. Kuid süütundel on oma koht. Võime oma süü sügavuti omaks võtta, aktsepteerida oma võimet teha halbu asju võimaldab meil tegelikult edasi liikuda. Trikk on mitte lasta sellel süül ning selle kompenseerimisel end defineerida vaid tunnistada ja aktsepteerida haavu ja vigu, mis on meie liigile iseloomulikud.

Kuid kõige suurem kummitus on meie enda elamata elu. Kui me ei julge olla me ise vaid meist saavad kameeleonid, kes võtavad neid ümbritseva keskkonna kaitsevärvid.

Ainult siis, kui tervitame neid kummitusi, saavad nad end meile paljastada ning nii saame pidada dialoogi ja nende sõnumit mõista. Kui me jookseme nende eest ära, ei kao nad kuskile. Nad lähevad sügavamatesse kihtidesse ja püsivad seal, omades kontrollimatut võimu meie elu üle. Kummitused saavad ainult siis integreeritud, kui me lülitame sisse teadvuse valguse. Kummitused saavad transformeeritud, kui me võtame vastu müsteeriumi, kuhu nad meid kutsuvad. Kui filmis “Ghost” Demi Moori poolt mängitud peategelane julgeb usaldada ning asub aktiivsesse suhtlusse armastatu vaimuga, saab vaim talle edastada vajaliku sõnumi ning mõlemad pooled saavad minevikust lahti lasta.

Kaader filmist "Ghost"

 

Comments are closed.

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.