Arenguetapid > Arhetüübid > Armastus > Blogi > Donald Winnicott > Eesti > Ema > Film > Kirjandus > Sünd

Emadepäev

Täna on emadepäev. Võiks ju eeldada, et oleme varunud selleks puhuks mõne sügavalt intellektuaalse arutluskäigu seoses emaksolemisega, ehk isegi “targa valemi”, kuidas olla hea ema. Aga võtke näpust, me isegi ei ürita. Psühhoanalüütik Donald Winnicott, suurte kogemustega lastearst ning üksiti depressiivse ema poeg, ütles selle kohta nii: “Ma eelistaks pigem sellist ema, kellel on kõik inimesele omased sisemised konfliktid, kui ema, kelle jaoks kõik on lihtne ja sujuv, kes teab kõiki vastuseid ning kellele kahtlused on võõrad.” (“A collection of previously unpublished essays and radio broadcasts from 1955. Health Education Through Broadcasting, ch. 2 (1993).”)
D. Winnicottilt pärineb ka idee, et hea ema on … “piisavalt hea ema” (“good-enough mother”). Piisavalt hea ema ei pea olema jumalanna ega ajama näpuga järge tarkades kasvatusraamatutes . Ta on siiras, loomulik ja tähelepanelik. Ta annab turvatunnet ja pakub nii füüsilist kui emotsionaalset tuge. Kui tal miski ei õnnestu, siis proovib ta uuesti. Ja ta on armastav, hoidev. Winnicott’i meelest on ema esmaseks ülesandeks luua lapsele elu alustamiseks ja arenguks soodne, hoidev keskkond – võib öelda, et päris algul ongi ta “keskkond-ema”.
Aga pikemalt ei räägikski, et teile jääks võimalus leida täna aega oma ema(de) jaoks, olgu selleks siis see, kes on teid sünnitanud ja hoidnud – või üksnes hoidnud. Ema võib olla teie elus ka vanaema, tädi, õde, õpetaja või kellegi teise – kasvõi iseenda sisemise ema – kujul. Küll tunnete ta südamega ära. Ja muide, ta ei ole tõenäoliselt sugugi täiuslik.

Illustratsiooniks kaader A. H. Tammsaare samanimelise romaani järgi valminud filmist “Kõrboja peremees” (1979) . Kõrboja Anna (Kaie Mihkelson) on just leidnud “punaste marjade vahelt” endale “Kõrboja peremehe”, sisuliselt poja. Kui Anna isa küsib kodus kõhklevalt, kas poiss käib ka juba, vastab Anna: «Mujal käib, Kõrbojal jookseb.» Ehkki Annal bioloogilisi lapsi ei ole, võib teda pidada Eesti kultuuris üheks selgeimaks ema arhetüübi väljenduseks. Samasugune loomulik ema aspekt ja kehastus on ka Sauna Eevi (Lea Sild), kes pildil vaevu Annaga sammu jõuab pidada. Kumbki neist pole ideaal – üks emotsionaalselt raskesti ligipääsetav iseendalegi, kuid jõuline ja kindel, teine soe, õrn ja tundeline, kuid nõrguke. Erinevusi võib veelgi loetleda, kuid lõppkokkuvõttes polegi see oluline, kuni nad üksteist kompenseerivad ja vajadusel “töö” üle võtavad. Seda turvalist seotust väljendavad ka Anna sõnad Eevile, kui ta lapse sülle võtab ja asutab kolmiku eesotsas Kõrboja poole: «Tulge, parem ei ole teil kuski. Las mina kannan poissi, teie olete teda küllalt kannud.» Ja tee koju, mõistagi, ei ole sileda vaibaga sillutatud, vaid viib läbi mätastes ja konarliku metsa. Üsna sama konarliku, nagu on iga ema teekond lapsega päriselus.
Nii nagu neid kaht naist (ema kaht poolust), võime näha ka iseenda sisemisi aspekte ja funktsioone üksteist toetamas, kui on vaja olla hoidvaks emaks kas kellelegi teisele või miks ka mitte – iseendale.
Ilusat ja sooja emadepäeva!

Comments are closed.

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.