Antiik-Kreeka > Arenguetapid > Armastus > Blogi > Bud Harris > Film > Isa > James Hillman > Legendid ja müüdid > Mees > Trauma

Orson Welles 100

Täna oleks võinud tähistada oma 100. juubelit Orson Welles – paljude arvates aegade parim rezhissöör (olgugi surnud laostunult, ilma et oleks elu jooksul näinud ühtki oma filmi kasumisse jõudmas), nii nagu tema esimest filmi “Kodanik Kane” (1941) on nimetatud aegade parimaks filmiks. See film on läbi ja lõhki Welles, kuna ta täitis selle puhul nii produtsendi, rezhissööri, kaasstsenaristi kui peaosatäitja rolli. Welles oli hiiglane – nii vaimselt kui füüsiliselt, ning võib öelda, et suure mehena heitis ta ka hiiglasliku varju.
Viie aasta eest ilmusid Orson Wellesi vanima tütre Chrisi mälestused pealkirja all “In My Father’s Shadow”. Neis südamlikes ja samas nukrates mälestustes on nii mõndagi tuttavlikku, kui meenutada paari nädala eest eesti meedias avaldatud intervjuud ühe meie legendaarseima laulja pojaga. Chris kirjeldab elu, milles on alati läbivaks teemaks lootus saavutada side isaga, kuid seeasemel kuhjusid mälestused reaalsetest juhtumitest, kus tüdruks ootas pikisilmi oma isa, kes ei ilmunud lubatud ajal, või aastatepikkustest pausidest suhtluses.
Charles Foster Kane’i rollis tõstsis Welles toosti “armastusele minu tingimustel. Need on ainsad tingimused, mida keegi eales mõista võib – tema enda tingimused.” Mis aga puudutab Wellesi armastust oma tütre vastu, siis on viimane seda kirjeldanud nii: “Orson Welles ei suutnud olla mu isa enam kui üksikutel hetkedel, aegajalt. See oli kõik, mida võisin temalt loota. Hetkedel, mis pimestasid ja haihtusid siis nagu jaanimardikad suveöösse.” Chrisi ema omakorda sõnastas selle nii: “Ta armastas sind, kui olid ta silme ees, kuid unustas, kui silmist kadusid. Täpselt nagu kõik teised oma elus.” Chrisi suhtumine isasse küpses kõigest hoolimata siiski optimistlikuks: “Ta ei olnud see isa, keda ma temas oleksin soovinud, kuid tal oli minu üle meeletult positiivne mõju. Ma valisin loomingulise elu suuresti tänu temale.”
Chris kirjeldab raamatus ka oma isa lapsepõlve ja küllap see on üks põhjuseid, miks ta on suutnud niivõrd mõistva lahenduseni jõuda. Nimelt kaotas Orson Welles varakult oma ema ja jäi poisikesena isa hoole alla – seda üksnes selleks, et peatselt avastada, et hoolekandja roll jääb hoopis talle. Nimelt oli ta isa lootusetult alkoholismi küüsis. Et aga särav noormes kutsus paljudes hoolivates inimestes esile abistamissoovi, ilmusid ta ellu ka “asendus-vanemad”, kelle soovitusel ta isaga suhted katkestas. Üsna peatselt leiti ta isa, kelle ellu sellest hetkest jäi vaid alkohol, surnuna hotellitoast. Oma tütrele väljendas Welles hiljem kahetsust ja süümepiinu isa hülgamise pärast, uskudes, et kui ta oleks jäänud isa kõrvale, ei oleks tema lõpp ka nii kiire olnud. Nukker on see, et avalikult oma vanematest rääkides viitas Welles neile vaid ülivõrdes, kinnitades, et nad ei tundu talle ei midagi vähemat kui müütiliselt imelised.
Tuttav motiiv vanematest lahtirebitud ja pealtnäha kõigiti külluslikku ellu suunatud poisikesest vaatab meile vastu ka filmis “Kodanik Kane”, mille peategelane ei otsi ju muud kui kaotatud armastust – protsess, mis meile esitatakse kinematograafiliselt võimsas keeles. Erinevalt inimsuhetest ei teinud Welles kunstis kunagi midagi poolikut: tõsi, ta väitis talle omase bravuuriga, et tal puudub igasugune sõnum, kuid oluline olevatki justnimet vaataja erutamine – ehk et kui on vaja Hamletit näidata trapetsil lendamas, siis seda tuleb ka teha.
Mis puudutab Citizen Kane’i psühholoogilist tõlgendamist, siis siin paljastub selgeimalt Welles’i üleolev suhtumine tollal Hollywoodis levinud psühhoanalüütilistesse katsetustesse. Nõnda võrdles ta oma filmi “ühe-dollarilise raamatu freudismiga”. Valgust tema suhtumise tagamaadesse heidab aga järgmine nukker tsitaat: “Ma ei soovi endale andestada. Seepärast ma psühhoanalüüsi vihkangi. Mina arvan, et kui sa oled milleski süüdi, siis peaksid sellega elama. Saada sellest lahti – kuidas on võimalik saada lahti tõelisest süüst? Ma arvan, et inimestel tuleb sellega elada, sellele näkku vaadata.”
Neis sõnades kumav valu on näha ka ekraanil, kui jookseb “Kodanik Kane” – ja seda isegi filmi koomiliseimatel hetkedel.
Vähesed analüütilise psühholoogia autorid on suutnud isa kaotamise arhetüüpse teema nii võimsalt sõnadesse panna kui James Hillman, arhetüüpse psühholoogia looja ja C. G. Jungi Instituudiga kaua aega seotud olnud psühholoog. Tema – ka ise üsna sarnaselt Welles’i loole isast ilma jäänud mees – on öelnud: “Kui isa puudub, siis langeme varmamalt ema meelevalda. Ja tõepoolest – isa ongi puudu; Jumal on surnud. Puuduv isa ei ole sinu ega minu isiklik isa. Ta on meie kultuuri puuduv isa – elujõuline senex, kes ei peaks jagama mitte igapäevast leiba, vaid vaimu – läbi tähenduse ja korra.” (Hillman 1973.a artiklis “The Great Mother, her son, her hero, and the puer”.)
Lähemalt analüüsib “puuduva isa” problemaatikat jungiaani Bud Harrise 2009.a raamat “The Father Quest: Rediscovering an Elemental Force.” Nagu pealkirigi ütleb, räägib ta isaotsinguist, nähes sarnaselt Hillmaniga kaugemale personaalsest ja objektiivsest tasandist. Ta meenutab, et see teema on olnud läbi aegade aktuaalne, arvestades, et isadel on ikka olnud kombeks perest ja sega ka lastest pikemaid perioode eemal olla – küll leiba teenimas või jahi- või sõjaretkel. Harrise sõnul on näiteks Odysseuse ja Telemachose lugude näitel selge, et “kadunud isa” lugu on iidne ja arhetüüpne: “Iga inimene peab otsima isa iseendas, peatumata, sedamööda, kuidas ta ise kasvab ja küpseb.” Ta meenutab, et lääne mütoloogiale omane kangelase rännaku müüt algab samuti kadunud isaga. Harris toonitab, et kuna tegu on arhetüüpse teemaga, siis on kadunud isa otsing (quest) midagi palju enamat kui konkreetne psühholoogiline probleem, mis puudutab vaid väheseid: “ISA otsing on igavene otsing, mida elab läbi iga põlvkond, ning ühel või teisel moel iga põlvkonna iga liige.” Selle otsingu eesmärk ei ole aga pelgalt lahendada probleemi või ravida haava, vaid kanda edasi meie kultuuri ja teadvust – ning redefineerida universumit. Teejuhiks sellel teekonnal saavad meile olla selle arhetüüpse teemaga seotud legendid, müüdid ja muinaslood, kuid ka need ei saa aidata meid enam kui traatkarkass suudab abistada skulptorit, et luua selle ümber skulptuuri. Savi peame ikka ise vormima.

Stseen filmist "Citizan Kane". Ema veenab isa loovutama väikest Kane'i panga hoole alla.

Comments are closed.

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.