Anima > Arenguetapid > Arhetüübid > Armastus > Blogi > Elu teine pool > Eugene Monick > James Hillman > John Beebe > Kangelane > Keha > Kultuur > Kunst > Legendid ja müüdid > Mees > Projektsioonid > Puer > Rahvapärimus > Seksuaalsus > Self > Senex > Transformatsioon > Vana tark mees

Väinamöinen. Senex.

Täna möödub 150 aastat kunstniku Akseli Gallen-Kallela sünnist, kelle looming on soome rahvusliku identiteedi seisukohalt üliolulise tähtsusega. Võiks esile tõsta nii mõndagi eepose “Kalevala” illustratsiooni, kuid piirduks täna Väinamöisega. Meie kandlega lauluisa Vanemuise väga lähedast “sugulast” (tänapäevaselt ehk: tema teisikut teisest dimensioonist), arvatavat Tolkieni Gandalfi eeskuju, on üsna kerge silme ette manada – väärikas vanamees, osav sõnades ja muusikuna lausa maag, kuulu poolest tark, pika habemega. Ütleks – Vana Tark Mees, Senex. Enamasti kujutas ka Gallen-Kallela teda auväärse ja vägevana, kuid üks kuulsamaid Väinamöise kuvandeid on hoopis triptühh Aino-loost. Aino oli Kalevalas kaunis neidis, kellele Väinamöinen silma heitis ning kelle talle lubas pandina lauluvõistluse kaotamise eest Aino vend, Väinamöise rivaal. Aino aga ei leppinud sellega, et tema saatuseks pidi saama nõdra vanamehe konsordi roll. Surmgi tundus ahvatlevam. Neiu uputas end ning kui pääses veidi hiljem Väinamöise õnge otsast juba lõhekala kujul, siis narritas ja pilkas teda, nii kuis jõudis. Ei olnud Aino aga ainus neiu, kes väärikale Väinamöisele korvi andis – õigupoolest ongi lauluisa tulutud naiseotsingud Kalevala sündmusi käivitavaks jõuks. Vana mees on üsna õnnetu ja pöördub nõu palumiseks isegi oma hauas magava ema Ilmatari poole.

Gallen-Kallela Aino-triptühhilt vaatab meile vastu kontrolli minetanud mees, kes on lummatud kättesaamatust noorest kaunitarist. Tasub tähele panna, et Aino ei page seepärast, et teda kui puhast neitsit ahistab “kiimaline vanamees”, vaid vastupidi – et tema noorus ja elujõud läheks tuterdavat ja jõuetut ätti hooldades raisku. Ka Gallen-Kallela piltidelt ei paista Aino järele haarava Väinamöise – Kalevala kangelase – kujust erilist viriilsust. Kuidas sobitub see mütoloogiline stseen tavapärase arusaamaga vanast targast mehest kui Selfi ja terviklikkuse indikatsioonist? James Hillman on oma teoses “Senex ja Puer” vaielnud vastu Jungi – tema hinnangul veidi ühekülgsele – lähenemisele, mille kohaselt Pueri (irratsionaalse lapse) arhetüüp kuulub elu esimesse poolde ja kannab ennekõike isiksuse negatiivseid aspekte, seevastu Senex esindab elu teises pooles positiivseid aspekte. Hillmani kohaselt ei ole senex-puer arhetüüpi kohane selliselt poolitada ega ka jagada elupooli vastavalt inferioorseks ja superioorseks, kuna mõlemad arhetüübi pooled on aktuaalsed kogu elu jooksul. John Beebe on oma essees “The Memory of the Hero and the Emergence of the Post-Heroic Attitude” Hillmanile ja von Franzile tuginedes kasutanud Don Quixote’ist kõneledes terminit “puer senex”, kirjeldamaks kedagi, kes on noorena identifitseerunud puer aeternusega ning siis, saavutamata sidet animaga, suubub vanuse kasvades identifikatsiooni senexi arhetüübiga. Temast saab aegajalt tark, tihti targutav ja kokkuvõttes naeruväärne mees. Ja tõesti, vaadates Aino järgi haaravat Väinamöist, ei tundugi kujutluspilt Dulcinea järgi õhkavast hidalgost väga võõras. Tõlgendusvõimalusi on mitmeid ja inspiratsiooni võib saada siin ka Eugene Monick’i raamatust meeste psühholoogiast “Phallos: Sacred Image of the Masculine.” Monick kirjeldab haaravalt mehe arengut läbi kangelase teekonna mudeli, eesmärgiga raputada end feminiinsusest lahti. Pärast seda aga, kui poisist on saanud täisväärtuslik mees, algab teine transformatsioon – ilmub kõhuke ja juuksed hallinevad, tähistamaks senexi saabumist. Mehed võitlevad nende sümptomitega, mis viitavad noorusliku potentsi/võimekuse kadumisele, rutates juuksurisse ja treeningsaali, kuid Monicki sõnul ei tasu ülepeakaela kuhugi tormata, sest muutused on paratamatud: “Tarka ja vanemat meest ootavad uued naudingud – ja teda vajatakse. Ta kõnnib aeglasemalt, osutades teed fallilise kepiga, ning teab ja näitab kätte, mis on oluline ja mis ebaoluline.” Mehelikkuse pehmenemisega ea kasvades kipub kaasnema ettekujutus, justkui see oleks sugeneva naiselikkuse märk, kuid Monicki sõnul ei ole siin naiselikkusega midagi pistmist: tegemist on olemuslikult fallilise õrnusega – pehmusega, mille tingib teadvustamine, et võidetud on juba piisavalt lahinguid.

Aga need on vaid mõned assotsiatsioonid. Vaadake teiegi Gallen-Kallela pilti Ainot püüdvast Väinamöisest, Kalevala kangelasest, meie enda mütoloogilise suurmehe sugulasest, ning jälgige, kuhu teie mõtted mehelikkusest, vananemisest jms liiguvad.

Triptühhi "Aino-taru" keskmine paneel

Comments are closed.

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.