Liivateraapia juured ulatuvad analüütilisse psühholoogiasse ning  töösse sümbolitega. Meetodile pani aluse jungiaanlik terapeut Dora Kalff eelmise sajandi 50ndatel ning 60ndatel aastatel. Liivateraapia abil  saab liivakasti kompositsioone luues iseennast mõista ja leida. Enim on liivateraapiast kasu töös lastega, sest väikesed inimesed ei suuda tihti oma muresid sõnadesse panna, kuid teraapiat kasutatakse samamoodi täiskasvanutega. Liivateraapia näeb välja nii, et ruumis on kaks kindlate mõõtudega liivakasti, mille põhi ja küljed on värvitud siniseks. Inimene valib, kas soovib kasutada kuiva liiva või märga, teha oma liivatööd paralleelselt ühes või kahes liivakastis ning mis figuure ta seejuures kasutab.  Peale kahe liivakasti on ruumis ka riiulid miniatuuridega, kes või mis esindavad erinevaid kategooriaid – inimesed, loomad, taimed, masinad, tööriistad, loodus, söögiriistad, mööbel, muinasjutukangelased, kivid jne. Liivateraapia kestus on igal konkreetsel juhul erinev ja seda võib kasutada nii põhiteraapiana kui kombineerides verbaalse tööga.