Jungi ettekujutus psüühest põhines veendumusel, et vaim ja alateadvus on üldiselt usaldusväärsed ning üritavad pidevalt inimesele abi osutada. Teisisõnu – ta pidas psüühet isereguleeruvaks. Jungi vaated olid selles osas vastupidised Freudile, kes Jungi arvates käsitles psüühet patoloogilisena, kontsentreerudes probleemide ja takistuste otsimisele ning taandades analüüsi käigus kõik inimese murekohad valulikele lapsepõlvekogemustele või seksuaalkonfliktidele.

Jungi meelest võisid isegi problemaatilised sümptomid nagu ängistus ja masendus osutuda potentsiaalselt kasulikeks, kuna need suunavad inimese tähelepanu teatud ebaharmooniale tema psüühes. Näiteks võib depressiooni langemine viidata sellele, et viis, kuidas see isik oma elu elab, ei ole selle isiksuse jaoks loomulik ega loomuomane. Selle fenomeni taga oligi Jungi arvates psüühe eesmärgipärane olemus.