Teine põhjus, miks teatud omadused võivad varjupoolele sattuda, võib olla ka nende väljakujunematus. Jung leidis, et igal isiksusel on olemas ühest küljest põhifunktsioonid (tema nägemuses domineerivad ehk ülimuslikud (superioorsed) funktsioonid) ning teisest küljest nö abifunktsioonid, mis ei olnud samal määral välja arenenud, ning alaarenenud (inferioorsed) funktsioonid, mis olid oma arengus väga madalal tasemel.

Neli funktsiooni

Jung eristas nelja funktsiooni – mõtlemine, tundmine, taju ja intuitsioon (vastavalt antiiksele funktsioonide nelikjaotusele: õhk, vesi, maa ja tuli) – mis olid teisisõnu neli erinevat viisi, kuidas isik võib maailmaga suhestuda. Erinevate primaarfunktsioonidega inimeste vahel leiab aset kõiksugu möödarääkimisi, kuna nad näevad ka maailma teineteisest täiesti erinevalt.  Jung oli seisukohal, et individuatsiooni käigus tuleb igaühel arendada oma alamaid funktsioone, nii et ta lõpptulemusena ei piirduks lihtsalt nende projitseerimisega teistele inimestele. Viimast varianti iseloomustab näiteks olukord, kus intellektuaalne mõtleja-tüüp suhtub üleolevalt sensuaalsesse ja sportlikusse taju-tüüpi. Jungi sõnul „kõik, mis ärritab meid teiste juures, võib aidata meil mõista iseennast.“

Introvertsus ja ekstravertsus

Jung tegi vahet ka kahel erineval hoiakul maailma suhtes – isiksusi, kelle reaktsioonid olid rohkem välispidised ning kes suhtusid maailmasse intensiivsemalt ja suurema erutusega, kutsus ta ekstravertideks, neid aga, kes ei ilmutanud oma reaktsioone eriti avalikult, vaid eelistasid neid endas peita, ilmutades suuremat huvi pigem oma sisemaailma vastu, kutsus ta introvertideks. Jung tunnistas ausalt, et töötas tüübiteooria paljuski välja selleks, et mõista paremini iseenda ja Freudi erinevusi, kuid leidis siis, et see osutus väga kasulikuks ka inimeste (ja eeskätt inimsuhete) mõistmisel üldises plaanis.