Jung leidis, et ise kuulamise ja kuulda võtmise kogemus langeb ühte sellega, mida tuhandeid aastaid on käsitatud spirituaalse kogemusena. Ta kirjutas: „ Kõigi mu keskea künnise ületanud – ehk siis vanemate kui 35-aastaste – patsientide seas ei ole olnud ühtki, kelle probleem poleks lõppastmes olnud lahendatav religioosse maailmavaate leidmisega… Sellel ei ole muidugimõista mingit seost konkreetse usutunnistuse ega kirikliku kuuluvusega.“ (Kogutud teosed, kd 11, lg 509).

See käsitlus põhines uskumusel, et igaüks peab ületama oma vahetu igapäevakogemuse piirid, mis on kätketud egos, ning suhestuma ise’ga, mille tajumist iseloomustab mõnikord „numinoossus“ või aukartuse tunne. Tegemist on indiviidi jaoks transformatiivse kogemusega, mis nihutab nende raskuskeskme väiklaselt ja personaalselt enesekesksuselt avarama minapildi suunas, mis on sügavamalt seotud teiste inimestega.