Jung kirjutas analüüsitava ja analüütiku suhte kohta järgmist: „Kahe isiksuse kohtumine on sarnane kahe keemilise aine kokkupuutega:  juhul, kui reaktsioon toimub, transformeerib see mõlemad“.

Tema silmis oli tegemist vaieldamatult eheda suhtega, mille osalisteks on mõlemad inimesed, ning ta teadvustas väga selgelt ka analüütiku enda isiksuse rolli analüüsis. Ta teadis, et analüüsitav võib analüütikule avaldada väga sügavat mõju ning analüütikul tuleb sellise mõjuga kohe ka tegeleda, kusjuures selle väljakutsega toimetulek on üks analüütilise töö määravamaid aspekte. Jung oli esimene, kes nõudis, et analüütiku väljaõpe peab sisaldama ka tulevase analüütiku enda analüüsi. Ta teadis, et analüütik saab analüüsitavat aidata üksnes nii kaugele, kui kaugele ta ise on oma arengus jõudnud.