Posts Tagged ‘C. G. Jung’

C. G. Jung > Nõid

Puhkusele minnes või sealt tulles võta hing kaasa

Suvel, kui inimestel on puhkused, on võib-olla reisimist rohkem kui tavaliselt. Aga ka muidu on reisimine tänapäeval väga igapäevane. Enamasti reisime lennukiga. See on kiire ja mugav. Sellega seoses üks killuke lennureiside teemal. Nimelt vahendab Jungi biograafia kirjutanud Frank McLynn*, et Jungile ei meeldinud lennukiga reisida. Jung nimelt arvas, et sel viisil liigub keha liiga kiiresti ning hing ei jõua järele. Väsimus, mis meid pärast pikki lennureise saadab (jet lag) ongi tingitud sellest, et keha ootab hinge järele.

Kui eelistada lihtsamaid sõiduvahendeid, on hingel lihtsam kaasa liikuda. Nii istume meiegi nüüd oma luua selga ja pühime kuuks näoraamatu tolmu enda jalgelt. Augusti keskpaigast oleme aga jälle tagasi, koos hingega. Mõnusat puhkust teilegi.

* Frank McLynn. “Carl Gustav Jung: A Biography.”

Illustratsioon Maurits Cornelis Escherilt.

Maurits Cornelis Escher

Peidetud varandus

Räägime seekord peidetud varandusest.
Täna tähistatakse Inglismaal 6 aasta möödumist päevast, mil üks harrastusdetektorist avastas seni suurima anglo-saksi aarde leiukoha. Kutsutakse seda ligi 4000-st kuld- ja hõbeesemest koosnevat varandust Staffordshire Hoard’iks ehk Staffordshire aardeleiuks. Millega täpselt tegu, vajab tänagi veel analüüsimist, kuid tegu paistab olevat enamjaolt sellega, mida kutsutakse “warrior bling“-iks. Kui teadlasi pinniti leiu järel aarde tähenduse ja olemuse üle, saadi vastuseks, et selles selguse saamine võib võtta kümmegi aastat. Väärtuseks hinnati varadusel sellegipoolest üle 3 miljoni naela, mis jagati leidja ja maaomaniku vahel, kes peatselt sellest tülli läksid.
Lugusid mahamaetud varandusest ja selle leidmise viisidest on eestigi rahvapärimuses küllalt. Enamasti varjab varandust hoidja ehk haldjas, kes niisama ja igaühte aardele ligi ei lase. Kummalisel kombel lõppevad tihti taolised rahvalood aga sellega, et aare maetakse uuesti maha või läheb see muul moel kaotsi (nagu ka leidmise koht). Nõnda võib öelda, et aarded ei anna end kergesti kätte, kui nad kord juba peidetud on – nende olemuses ei ole olla omatud. Või kui see juhtub, siis… – selle kohta on ilmselt kõigile tuttav näide Sõrmuste isanda Gollumist ja tema sõrmusest (“Mu precious…”).
Nõndasamuti võib vaadata liikumist individuatsiooni suunas kui õige tee otsimist Selfini, ometi kunagi tema omamiseni jõudmata ja seda tegelikult ka taotlemata. Kollektiivne alateadvus sisaldab samuti aardeid, milleni küünitame, kuid mis ometi kunagi päris meie omaks ei saa. C. G. Jung tõi oma alkeemilistes töödes sisse “tarkade kivi” otsingute sümboolika, millest kõnelesime jaanipäeva eel. Ja ehk ongi olulisemad asjad vahel nii suured, et jäävad tervikuna hoomamatuks, ning kui peame jõudu ja egot neist siiski üle käivaks, võib see olla juba inflatsiooni sümptom.

Võib öelda, et sarnane lugu on Jungi enda pärandigagi. See ei ole kunagi olnud lihtsasti omandatav ega ka päris üheselt mõistetav, arvestades, et kujunes elusa organismi moel välja Jungi kogu pika eluaja jooksul. Ühes oma viimastest kirjadest (7 kuud enne surma Eugene Rolfe’ile) kurtis Jung: “Mul tuli mõista, et ma ei olnud võimeline panema inimesi nägema seda, mida otsin. Ma olen praktiliselt üksi. On üksikud, kes saavad aru ühte ja teist, aga peaaegu keegi ei näe tervikut… Ma olen kukkunud läbi oma peamises ülesandes – avada inimkonna silmad nägemaks, et inimesel on hing ja maasse on peidetud aare ning meie religioon ja filosoofia on nutuses seisus.” (Jung and the Making of Modern Psychology: The Dream of a Science”, S. Shamdasani).
Nukrad mõtted 85-aastaselt mehelt tema eluõhtul. Ehk võime meie selle arutluskäigu siiski enda tarbeks ja aspektist veidi positiivsemalt ümber tunnetada. Näiteks nii: kui kohtame peidetud aaret, siis tegelikult ei pea me seda endale kogu täiega taskusse pistma ja koju tassima nagu “Rehepapist” tuttavad Imbi ja Ärni (või Gollum või isegi need kaks meest, kes ülalkirjeldatud aarde väärtuse kaheks jagasid ja siis tülli läksid, mistõttu üks neist on hiljem nimetanud aardeleidu needuseks, mis rikkus sõpruse). Tõstes sama võrdpildi materiaalsest maailmast välja – me ei pea ka sugugi püüdma arhetüüpseid energiaid endale allutada ega tarku teooriaid viimse detailini pähe õppima ja lahti mõtestama. Nõustuge või ärge nõustuge – mõnikord piisab ehk pelgalt aarde olulisuse mõistmisest või otsingutest endist.

Veidi peenemalt on seda, kuidas “tabamatu Jungiga toime tulla”, selgitanud Murray Stein oma “Jungi hingeatlase” sissejuhatuses (vthttp://www.apollo.ee/jungi-hingeatlas.html). Nii nagu pealkirigi ütleb, võtab ta Jungi ennekõike psüühe kaardistajana, märkides samas: “Suurim küsimus seisneb muidugi selles, kas inimese psüühet on üldse võimalik tundma õppida, selle sügavusi loodida, seda avarat territooriumi kaardistada.” Jung oli “vapper ja vankumatu tundmatusse rändaja”, kes “kartograafina” töötas käepäraste vahendite ja tõendusmaterjaliga. Murray toonitab, et Jungi teooriat saab küll lugeda kui “psüühe atlast või kaarti, ometi jääb see alati vaid kaardiks sellise müsteeriumi kohta, mida pole võimalik ratsionaalsete mõistete või kategooriatega tabada. See kaart kujutab elavat ja elavhõbedana püsimatut objekti – psüühet.” Kuigi Jungi käsitluses eksiteerivad lüngad või vasturääkivused, on Stein veendunud, et selle taga sügavam nägemuse ühtsus – Jungi kaart avardab perspektiive, mitte ei piiritle neid, kuid ei tohi unustada, et kaart ei ole veel territoorium ise.
Murray Stein peab oluliseks seda, et Jung jättis alati teadusliku lähenemise kõrval ruumi müütilisele kujutlusvõimele, olles kunstnik, kes kasutas oma loovat mõtet, et panna kokku pilt psüühe seesmisest maailmast. Tehkem siis meiegi seda – umbes nii nagu Inglismaa teatrirahvas, kes ei lasknud end sellest häirida, et teadlased ei suuda Staffordshire varanduse kohta vastuseid anda, vaid on sel suvel käima lükanud aardeleiuteemalise teatrifestivali, mille käigus rea lavastuste abil esitatakse erinevaid versioone, kuidas aare leiukohta võis sattuda ja millega tegu: http://www.newvichoardfestival.org.uk/

Staffordshire Aardeleiu hulka kuuluv kurikuulus "Mystery Object" ehk vabas tõlkes - "salapärane asi". Selle kolmest elemendist koosneva objekti funktsioonis jms pole kellelgi mingit kindlust. Küll arvatakse, et see kuulus hobuse varustuse, küll hoopis, et tähtsa vaimuliku peaehte juurde. Tähenduse tabamatus on teinud asjakesest ühe olulisima elemendi kogu leius - vt ka https://www.youtube.com/watch?v=RxFfPE73_40

 

UFOdest ja miks meil neid vaja on

Maailma UFO päeval räägime Jungi mõtetest lendavate taldrikute teemal. Jungile pakkus UFOde teema elavat huvi läbi paljude aastate. Oma essees “Lendavad taldrikud. Tänapäeva müüt taevas nähtud asjadest” püstitas ta küsimuse, et kui UFOd on päriselt olemas, siis mis nad on ja kui nad on fantaasia, siis miks võtab see fantaasia just sellise vormi. Jung ei võtnud selget seisukohta, kas UFOd on päriselt olemas või mitte, ta keskendus pigem UFOilmingute psühholoogilise tõlgenduse poolele, mütoloogilisele aspektile. Tuleb ka märkida, et Jung pidas väga piiratuks inimese võimet eristada tõde illusioonist.

Frank McLynn, kes on kirjutanud Jungi biograafia, võtab kokku Jungi poolt UFOde teemal väljendatu. Tema sõnul nägi Jung sõjajärgse UFOde teema plahvatusliku kasvu põhjusena ajastu vaimu. II Maailmasõja järgne, külma sõja aegne ärevus leidis oma projektsiooni tundmatute taevaste objektide fenomenis. Katastroofihirm, kas siis tuumaohust või maailma ülerahvastatusest, lõi taevase märgi – päästmisfantaasia, milles maailm ootab lunastavat üleloomulikku sündmust. See on ka asendusreaktsioon Läänemaailma usu nõrgenemisele.

UFOsid saab seletada ka külma sõja aegsete vastandite integratsioonivajadusena. Jung pidas tähendusrikkaks seda, et Nõukogude lennukitel oli küljel punane täht, Ameerika lennukitel aga valge viie haruga täht. Alkeemikud nägid punast maskuliinse värvina ning valget feminiinse värvina. UFOd esindavad mõlema poole alateadlikku soovi vastandite ühtsuse järele.
Kuid Jung pööras tähelepanu ka sellele, et kui varased fantaasiad tulnukatest olid pigem inimkonda päästvad ja heatahtlikud, siis järjest enam tekkisid hirmud nende pahatahtlikus olemuse ees, peegeldades ajastu paranoilist meelelaadi.

Pärast seda kui Jung 1958 oma essee lõpetas, sattus ta lugema Briti astronoomi Fred Hoyle’i poolt kirjutatud ulmeromaani “Must pilv”, mis talle väga meeldis. Jung tundis, et Hoyle on UFOde küsimuse hästi ära seletanud. Pealkirjas nimetatud must pilv oli kosmiline pilv, mis sisaldas üleloomulikku intelligentsust ning selle diameeter võrdus vahemaaga maa ja päikese vahel. Romaanis ähvardas must pilv inimkonda, kuna see tõmbas maakeralt ära päikeselt saabuva energia. Psühholoogilistes terminites on see must pilv alateadvus ning loo sisu seisnes inimteadvuse ohus saada alateadvuse poolt maetud.

Kogutud teostes räägib Jung** aga vajadusest mõista tekkinud müüdi tähendust. Milleks meil kollektiivselt on vaja UFO müüti? Ta ütleb, et on meie otsus, kas me aitame kollektiivsed sündivad ideed ellu neid mõistes ja tugevdame sellega nende ravivat efekti või surume nad oma eelarvamuste, kitsarinnalisuse ja rumalusega maha, mis pöörab nende mõju vastupidiseks – mürgiks ja hävinguks. See viimane mõte tundub asjakohane ka muude teemade osas, mitte vaid lendavate taldrikute mõistmisel.

* Frank McLynn. “Carl Gustav Jung: A Biography.”
** Kogutud teosed nr 10 “Civilization in Transition”

Pilt: Kozzi

Log in
Copyright © 2020 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.