Posts Tagged ‘Uni’

Blogi > Edward Edinger > Jungiaanlik analüüs > Uni > Uuringud

Analüütilise psühholoogia kvantitatiivsest empiirikast, konkreetsest ja reduktiivsest veast

Meie Facebooki lehe 21. juuni postituse kommentaarides tõstatati küsimus analüütilise psühholoogia kvantitatiivsest empiirikast. Küsimusele vastamist alustaks Edingeri* nägemusega religioosse ja teadusliku maailmavaate vahelise konflikti kohta ning kolmandast võimalikult lähenemisest.

Edinger räägib kahest arutlusveast sümbolitega suhestumisel – konkreetne viga ja reduktiivne viga. Konkreetse vea puhul, mis on neist kahest primitiivsem, on indiviid võimetu eristama arhetüüpse psüühe sümboleid konkreetsest, reaalsest maailmast. Selle näideteks on animistlikud uskumused, meelepetted ja luulumõtted ning ebausud. Siia kuuluvad veel kõikvõimalikud psüühilise ja füüsilise maailma mikstuurid nagu alkeemia praktikad, astroloogia ja mitmed tänapäeva kultused, mida võetakse üks-ühele, aga ka fundamentalistlik religioossus.
Reduktiivne lähenemine teeb vastupidise vea. Sel juhul ei taibata sümboli tähtsust ja seda tõlgendatakse ainult kui märki oma kontekstis. Märk siinkohal vaid peegeldab või võtab kokku millegi teatud olemust. Sümbol seevastu lisab midagi, mis on teadmata, müsteerium. Märk suhestub objektiivsega, sümbol subjektiivsega. Reduktiivne viga baseerub ratsionalistlikul suhtumisel. See viis taandab kogu sümboolse elementaarsele – „teatud“ faktoritele. Seega ei saa olla sümboleid vaid ainult märgid. Religioosne sümbolism on neile vaid primitiivne ebausk. Konkreetse ja reduktiivse vea konflikt on tänapäevane tuumkonflikt religioosse ja teadusliku maailmakäsitluse vahel.
Jungiaanlik käsitlus üritab võtta kolmanda lähenemise. Sel juhul on ego arhetüüpsest psüühest selgelt eraldunud ja vaba võtmaks vastu sümboolset kujutlust. Ego kui nö reaalsusprintsiibi ja sümbolite vahel saab võimalikuks teadvustatud dialoog. Sümbol saab tegutseda kui psüühilise energia vabastaja ja transformeerija. Lihtsamalt ümberöelduna näeb jungiaanlik käsitlus maailma läbi sümbolite, mis nö tõlgitakse psühholoogilisse keelde ning vaadeldakse nende mõju ja tähendust kas siis konkreetse inimese elus, mingi ühiskondliku teema raames, kunstis vms.

Näitena konkreetsest, reduktsionistlikust ja analüütilisest lähenemisest võiks tuua unenägude teema. Konkreetse lähenemise puhul võetakse unenägudes nähtud sümboleid üks-üheselt ning kujundatakse oma elu vastavalt. Näiteks kellegi surma unes nähes hakatakse kartma selle konkreetse inimese surma ja võetakse isegi ette kas ettevalmistusi surmaks või üritatakse seda ära hoida vms. Reduktsionistliku maailmaküsitluse puhul taandatakse unenäod näiteks päevaste sündmuste jääknähtudeks, mis juhuslikul moel kombineeruvad ning millel pole tähendust. Analüütilise käsitluse puhul vaadatakse unenägusid sümboolselt ja selle konkreetse inimese elu konktekstis. Nii võib seesama eelpool mainitud surm tähendada pigem millegi sümboolset surma – millestki vanast lahtilaskmist. Tähendus selgub sümbolite suhtestamises inimese psüühilise reaalsusega ning nö “õige” tähendus tunnetatakse ära subjektiivselt, “õige” ongi see, millel subjektiivselt on tähendus, mõte, olulisus. Küsimus on pigem sümbolite teadvustamises, uutes vaatenurkades kui konkreetsete juhiste saamises unenäost. Ilmselt võiks jungiaanlikult unenäotööst mõnes postituses pikemalt rääkida.

Analüütiline psühholoogia keskendub peamiselt tähenduse otsimisele. See on väga subjektiivne tegevus ning selle kvantitatiivselt mõõtmine on küll ilmselt vähemalt osaliselt võimalik, aga analüütilises psühholoogias kasutatakse siiski pigem kvalitatiivseid meetodeid.
Üks valdkond, kus kvantitatiivset meetodit enam kasutatud on, on analüütilise psühhoteraapia efektiivsuse mõõtmine. Neist uuringuist on teinud ülevaate Christian Roesl ja tema kokkuvõtte on kättesaadav siinhttp://www.mdpi.com/2076-328X/3/4/562. Laiemalt psühhodünaamiliste teraapiate efektiivsusest on teinud metauuringu Johnatan Shedler ja see on kättesaadav siit http://www.apa.org/pubs/journals/releases/amp-65-2-98.pdf. Teine suund, mis kvantitatiivse empiirikaga tegeleb, on lähenemine, kus seostatakse jungiaanlikke kontseptsioone (nt arhetüübid, ülekanne, varane trauma jms) kaasaegsete neuropsühholoogiliste uuringutega. Selle suuna esindajateks on näiteks Jean Knox ja Margaret Wilkinson, kelle lähenemist ka ilmselt siin tulevikus vahendada võiks.

*Edward Edinger “Ego and Archetype”

Illustratsiooniks John Henry Fuseli teos “The Nightmare” (1781), millel naise rinnal istub inkubus, deemon, kes võrgutab naisi une ajal. Ka seda deemonit saab vaadata nii konkreetse, reduktsionistliku kui sümboolse lähenemise abil väga erinevalt.

John Henry Fuseli "The Nightmare" (1781)

Seitsmemagajapäev

16. sajandi Pärsia illustratsioon islami versioonile seitsme magaja legendist. Islami versioonis valvas - nagu ka pildil näha - magajaid truu koer, kes hirmutas möödakäijad paigast eemale, mis oli ka üks põhjus, miks uinaku tegijaid ei avastatud.

Küllap tuleb enamikule meist ette rahva- või muinasjutte inimestest, kes uinusid pikemaks ajaks ega tundnud ärgates enam küla ega inimesi, sest olid maganud üle saja aasta. Mitmetes juttudes kaasneb sama ajaseisak mitte uinumise, vaid rännakuga haldjariiki või muidu müstilisse paika. Täna on kirikukalendris, aga ka eesti rahvakalendris seitsmemagajapäev, mis just selliste lugude eelkäijalt oma nime sai.
Süüriast pärit legendi kohaselt peitsid seitse rikast Ephesose kristlasest noormeest ent tagakiusamispäevil 250. aastal hukkamise eest koopasse. Nende varjupaik avastati ja müüriti kinni. Märtrid uinusid. Üle 200 aasta hiljem leidis karjus koopa, avas selle ja äratas uinujad. Üks neist läks toitu tooma ning et ta poes tasus leiva eest vanaaegsete müntidega, vahistati ta kui aardeleidja. Imepärase seletuse peale otsiti üles koobas kuue ülejäänud noore ja pühapaistest ümbritsetud seltsilisega. Maailm, kuhu nad olid ärganud, oli täielikult muutunud. Täna tähistatakse katoliku kiriku kalendris seitsme püha Ephesuse magaja märterluse mälestuspäeva. Suurem tuntus on selle legendi Koraanis kirjeldatud versioonil aga hoopiski moslemi-maailmas.
C.G. Jung on lugu kasutanud transformatsioonist rääkides oma teoses Archetypes and the Collective Unconscious (CW 9, osa 1, §§ 240-242), võttes aluseks Islami müstitsismist tuttava versiooni. Koobas tähistab tema sõnul taassünni paika – seda salajast õõnsust, kuhu sulgudes saab läbi teha inkubatsiooni ja uueneda. Samasugune keskne või transformatsioonikoht on ka see koobas, kuhu heitsid magama seitse noomeest, kes vaevalt mõtlesid sellele, et kogevad seal elu pikenemist ehk peaaegu surematust. Legendi tähendus on tema sõnul järgmine: “Igaüks, kes läheb sellesse koopasse – so koopasse, mille igaüks leiab iseendas – või teadvustatu taga laiuvasse pimedusse, leiab end kõigepealt algselt teadvustamatus transformatsiooniprotsessis. Tungides teadvustamatusesse loob ta sideme alateadlike sisudega. See võib tuua kaasa järsu isiksuse muutuse – kas positiivse või negatiivse. Sellist transformatsiooni tõlgendatakse sagedasti kui loomuliku elukestvuse pikenemist või teatud surematuse saavutamist. Esimene juhtus paljude alkeemikutega, eeskätt Paracelsusega (vt tema “La Vita Longa”) ning viimase näiteks on Eleuse müsteeriumid.
Jung leiab, et legendi peategelaste saatus kütkestab meid seepärast, et lugu väljendab meie enda alateadvuses aset leidvaid paralleelprotsesse ning aitab meil neid seeläbi oma teadvusesse paremini integreerida.

Rahvusvaheline piinamisohvrite kaitse päev

Tänasel rahvusvahelisel piinamisohvrite kaitse päeval kõneleks vähem teooriast ja rohkem elust. Järgnevad lood pärinevad Chicago jungiaani John R. Van Eenwyki praktikast, kes töötab juba aastakümneid piinamis- ja muid komplekstraumasid läbi elanud inimestega*.

Süüriast pagenud ning alates 2014.a Süüria kunstnike ümberasustamise programmi raames Saksamaal elava kunstniku Abdul Razzak Shaballot'i maal "Massihaud."

Esimene lugu
1991.a Gaza piirkonnas töötades pöördus tema poole pere, kelle 11-aastane poeg kannatas õudusunenägude all. Igal ööl ehmus pere poisi karjeist ärkvele ja kulus tunde poisi ja enda maharahustamisele. Unenäod olid ikka ühesugused: Iisraeli sõdurid tungisid majja ja tapsid kogu pere.
Olukord Gazas oli tõesti vägivaldne – seda, et sõdurid käsutasid tsiviilelanikke öösiti majast välja, juhtus, kuid poisi unenägudes nähtud mõrvarlik sissetung oli siiski vähetõenäoline.
Pere saadeti koju soovitusega aidata poisi fantaasiapilti nö edasi arendada – iga kord, kui poiss õudusest ärkas, tuli perekonnal küsida: mis oli see, mida poiss oleks soovinud tegelikult näha pärast seda, kui sõdurid koju sisse tungisid? Kuna see oli kujutlusvõimeharjutus ja seega kooskõlas unenäo olemusega, oli kõik võimalik. Poiss ütles juba terapeudi juures, et väga lihtne, ta sooviks, et pere oleks nähtamatu, kui sõdurid ründavad. Lepiti kokku, et selle versiooni juurde asutaksegi, kui poeg taas unest üles ehmub.
Pere naases koju. Samal ööl ärkas poeg taas sama hirmuunega. Nagu kokku lepitud, viidi pereringis unenäo-stsenaarium teise lahenduseni – kõik olid nähtamatud ja sõdurid ei suutnud kedagi näha ega tappa. Sel ööl rohkem õudusi ei nähtud. Ka järgmisel ööl mitte. Siiski tuli ülejärgmisel ööl unenägu tagasi. Sel korral istuti pereringis maha ja mõeldi välja alternatiivne stsenaarium: sõdurid tulid majja, avasid relvadest tule – kuid see oli igasuguse mõjuta. Lasud läksid inimestest läbi nagu vaimudest ja sellest kohutatud sõdurid pagesid välja. Järgnevatel öödel oli unenägudest juba pikem paus. Ka edaspidi muutusid õudusunenäod harvemaks ning iga kord arutati need alternatiivse stsenaariumi järgi läbi. Pere muutus silmnähtavalt tugevamaks ka koos olles.
Van Eenwyk selgitab, et psüühe armastab narratiive ning pakkudes nö asendusstsenaariumi, vabastab traumaohver end seotusest kannatustest tuleneva narratiiviga, millesse ta on kinni jäänud. Vabastades oma kujutluspildid selliselt piinaja ehk välise kontrolli alt, ei pea piinatu enam elama võõra ja vaenuliku elemendiga oma psüühes.

Teine lugu
Chicago piinamisohvrite abikeskuses töötas psühholoog grupi Kambodzha naistega, kes olid elanud läbi Pol Poti ja Punaste Khmeeride “surmaväljade ajastu”. Naised olid ülimalt koostöövalmid ja kohusetruud grupitegevustes osalema, kuid Kambodzha massimõrvadest ei rääkinud nad sellegipoolest sõnagi. Kuni selle päevani, kui psühholoog tõi nende ette kõnelema natsi holokaustist eluga pääsenu. Kui see lahkus, pöördus üks naine teise poole: “Ma ei teadnud, et see juhtus ka kusagil mujal”. Kohutatud mõttest, et kambodzalased võisid selliselt üksteist kohelda, olid nad keeldunud juhtunust rääkimast. Pärast kohtumist holokausti läbielanuga said nad aga tagasi võime jagada üksteisega omaenda hirmsa kogemuse detaile – aega, kohta, asjaolusid. Nad otsustasid panna kokku albumi ühistest lugudest ja piltidest. Kui lõppes äralõigatus oma ajaloost, lõppes ka äralõigatus oma kaaslastest.

Van Eenwyki arvates on terapeudi ülesanne sellistes olukordades aidata ohvritel piinamiskogemuse taju ümber kujundada ning kujutlus- ja kujundiloomise võime taastada. Täpsemalt võib kuulata Van Eenwyki rääkimas oma tööst nii piinamisohvrite kui piinajate endiga tema asutatud International Trauma Treatment Program raames sellel videol, mis kohati on brutaalselt aus: https://www.youtube.com/watch?v=VcA6uOLeZsM
Üks konkreetne tsitaat temalt siiski: “Inimesed ütlevad mulle pidevalt: “Küll sul peab olema suur avatud süda; sa pead ikka olema meeletult kaastundlik tüüp, et sellel alal töötada.” Vastan alati selge ei-ga: ma olen hoopis väga vihane. Ma olen absoluutselt tulivihane selle peale, mis toimub!”

*http://link.springer.com/article/10.1023/A%3A1013916121307

 

Log in
Copyright © 2020 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.